Esmaspäev, 17. aprill 2017


Viimati lisasin postituse aprilli alguses, kahjuks varem ei olnud aega ning rolli mängisid ka väga väga väga ilusad ilmad, ükspäev oli lausa +30 kraadi sooja ja taevas täiesti pilvitu. Selliste ilmadega ei soovi üldse nelja seina vahel ja arvutis olla. 
Samuti viimasel nädalal olid mul õhtud enamasti sisustatud, olles toredas seltskonnas.
Nüüd proovin selle postitusega Prantsumaa praktikablogile kriipsu alla tõmmata :) 

Pühapäeval ja esmaspäeval (2-3 aprill) olid taaskord vabad päevad. Esimesel päeval lebotasin ja koristasin. 
Teisel päeval läksin linnapeale, kuna fantast ilm oli. 
Jalutasin Napoleon'i väljakul ning esimest korda sain siseneda väljakul asuvasse kirikusse, kuna pidevalt on kirik kinni olnud. 








Ringkäigu lõpetasin ühes väikses kohvikus, kust tellisin endale šokolaadi mousse magustoidu ja mõnusalt suure kakao. 



Töönädalal midagi uut juude ei õppinud, tegin samu asju, mida olin teinud eelmistel nädalatel, mousse'd, puuviljasalatid, köögiviljade tükeldamised jne.  Postituses räägin rohkem väljasõitudest, õhtustest tegevustest. :) 
Mitu korda sel nädalal keset tööpäeva mõtlesin, et saan varsti koju ning midagi pole plaanis teha, et jess, saan blogi kirjutada aga keset autosõitu tavaliselt küsiti, ega sul tänaseks plaane pole?. Mina muidugi vastasin, et ei ole, kuna kui on valida arvuti või siis väljasõit kuskile, mida sa siis valiksid? 
Ükskord pakuti välja, et lähme Nantesse kaubanduskeskusesse šoppama. Alex ja Nathalie lähevad varsti Slovakiasse ning nad tahtsid reisi jaoks asju osta. 
Kaubanduskeskus oli suur, erinevad riidepoed, Ikea ja suur toidupood. Sain endale mitmeid vajalike asju, mis on siin odavamad aga Eestis kallimad.
Lahe on see, et kaubanduskeskuses ja üldse linnas on väga palju rohelist. Vesi, puud on toodud kaubanduskeskusesse.
Toidupoes jäi silma uhke juustulett, kus oli minu meelest kõik võimalikud juustutüübid esindatud. Ma ei teadnud, mida osta endale aga huvipärast küsisin müüja käest, kas ta inglise keelt kõneleb?
Minu suureks üllatuseks rääkis ta vabalt inglise keelt, siis pikalt arutasime, mis juustu soovin, kas midagi veini kõrvale või siis midagi ainulaadset. 
Ostsin lõpuks kolm erinevat sorti juustu. Maitsete poolest on kõik keskmised aga kuidas need sõna otseses mõttes haisevad on päris hull.. nõrganärviline võib ainuüksi lõhnast pildi tasku panna. 
Üks juust on hea valge veini kõrvale, see on kõige ohutum neist kolmest. 
Teine juust on roheline, pesto ja basiilikuga. Maitse on super, kuid lõhn on natuke ebameeldiv. 
Kolmas juust on Lõuna-Prantsusmaalt, seda müüja soovitas kuna on ainulaadne. Juust on tehtud söödavatest lilledest, pealiskihis on lillede kroonlehed ning juustu sees on ka neid. Maitse on juustul väga hea, unikaalne. Aga lõhn on sellel juustul kõige hullem. Selle juustu tõttu ma küsisin luba, et ehk saan töö juures kasutada vaakummasinat.. kuna mu terve tuba haises selle järgi. 









Peale šoppamist võtsin ühe kohvi ning siis juba suundusime tagasi La-Roche-sur-Yon'i. 
Jõudes ühiselamu juurde, korjasime Emili peale ning suundusime Mac'i õhtust sööma.

Pildil on ostetud juustud, kõige vasakpoolsem on siis kõige unikaalsem ja lõhnab kõige hullemini. 
Keskel on valge veini kõrvale sobilik juust, paremal on roheline juust basiiliku ja pestoga.


Kolmapäev möödus kiirelt ja midagi erilist ei teinud.
Tükeldasin erinevaid seeni ning hulganisti peterselli. 



 Kolmapäeval peale tööd käisin linnapeal jalutamas, käisin siinset juustupoodi külastamas-väga nigel valik võrreldes Nantes'e kaubanduskeskuses olevaga. Silma jäi ka üks veinipood, kuid midagi meelepärast endale ei leidnud. 
Tavaline on see, et kui käid linnapeal ostad endale croissant'e. 


 Neljapäeval töölt ühiselamu poole sõites küsiti taaskord, ega sul õhtuks plaane pole?
Polnud pikemat mõtlemist, korjasime Emili peale ning suundusime taaskord Nantes'e poole, kuid seekord läksime linnapeale. Sõites autoga tänavatel jäi mulle kaugelt silma atraktsioon.
Tuli välja, et see on üks osa lõbustuspargist. Mina jäin seda jõllitama ning Emil mu kõrval läks elevusse, kuna ma ei ole sellise asjaga kunagi sõitnud.. ja seetõttu võtsime suuna lõbustuspargi poole. Jalutades lõbustusparki jäid teepeale mõned vaatamisväärsused.






Nägin ära ühe uhke kiriku, oli väga suur ning kaunis.
Ei mahtunud ühe pildi peale.










Pildil on tüüpiline maiustus Chichi, mida süüakse koos Nutellaga või niisama.
Ülimaitsvad ja sõltuvust tekitavad. 


Reede oli töö juures vaikne, sai tehtud ettevalmistusi ja pesta nõusid.
Õhtul läksin välja õhtustama Slovakkia poistega, läksime ühte restorani. 
Endale sai tellitud kalaroog ning magustoiduks kuum šokolaadikook, neil on see võrratult hea. 
Õhtu lõpetasime piljardit mängides ja õlut nautimas. 




Laupäev oli eelviimane tööpäev restoranis ja nii vähe tööd pole enne olnud. Rolli mängisid vist ilusad ilmad ning inimesed olid läinud ookeani äärde, kuid laupäeva õhtuse grupi jaoks sai tehtud natuke ettevalmistusi. Peale tööpäeva sai tehtud mõned pildid suurest saalist ning peale õhtust vahetust käisin õues pildistamas, restoran on väga ilusa koha peal ning tuled õues annavad hoonele romantilise hõngu. 
Pühapäev ehk mu viimane tööpäev oli kiire, esimest korda siin oldud aja jooksul tundsin, et teen tööd :). Kuulsin, et iga pühapäev pidi selline olukord olema. 
Viimaseid hüvastijätte me ei teinud, kuna tuli välja, et teisipäeva õhtul, kui on mu viimane õhtu siin Prantsumaal, tahab restorani omanik mind välja viia, viimasele dringile. 





Esmaspäev on siis see päev, kus me põrutasime rongiga ookeani äärde. Jehuu!!
Ilm selleks oli super. Seltskonnas olid meil Hispaania tüdrukud, Eesti poisid ja mingi tüüp, kes oli vist prantslane? 
Olime rannas oma viis tundi ja mina uudistasin ringi, jalgupidi ookeani vees, samal ajal korjates kive. 
Eesti poisid läksid ujuma, kuidas nad seda suutsid? Ei kujuta ettegi, vesi oli päris jahe. 










Õhtul taaskord sai mindud Slovakkia poistega, Alexi ja Nathalie'ga piljardisse. 
Teel kesklinna, soovisid poisid raha välja võtta. Läksime pangaautomaadi juurde ning üks poistest läks siis raha välja võtma, aga keegi ei märganud seda, et Alex ootas meid.. ta oli oma korteri akna peal, viiendal korrusel, pesukauss vett täis... ja järsku tuli veekohin, päris mitmed meist said veega pihta ja mitte ainult üks kord. 

Teisipäeval oli põhiline, et toad korda, viimased ringid linnas, kes soovis midagi kodustele veel osta.
Õhtul suundusime baari, koos Alexi, Nathalie, Emili ja restorani omaniku perekonnaga. 
Jutustasime toredasti pubis õlleklaaside ääres ning restorani poolt tehti ka kingitus. Hiljem suundusime restorani, kuid viimased hüvastijätud restorani omaniku ja tema perega tegime pubis.
Ülejäänud seltskonnaga sõime õhtust ning suudusime ühiselamusse. 
Hüvastijätud läksid päris pikale, ülejäänud Slovakkia poisid tulid samuti hüvasti jätma. Saime nii toredasti läbi, olin küll ainult kuu aga sellest piisas, et nendega hästi läbi saada. 
Jutukäigus tuli väike idee,  ma võiks minna kunagi Slovakkiasse või nemad võiks tulla Eestisse.


Kolmapäeva lõunal hakkasime tagasi tulema Eestisse ja õhtul pool üksteist olime õnnelikult kohal ja meid tervitas täiesti tavaline külm Eesti ilm. 








Väga kurb oli nii toredast seltskonnast ja kohast lahkuda, olin küll ainult kuu seal ( oleks kauem, kui vaid saaks!!!!) aga sellest piisas, et saada endale toredad sõbrad, veeta ülimõnusasti aega ning näha Prantsuse kööki väikses koduses restoranis, kus kõik suhtuvad üksteisesse nagu pereliikmetesse.



Ja sellega teen lõpu oma toredale seiklusele Prantsusmaal :) 



Pühapäev, 2. aprill 2017




Esimest korda siin oldud aja jooksul oli töökas nädalalõpp, mis oli mõnus.

Reedel alustasin kaladega, lõikasin üleliigse osa maha ning tegin kala keskele sälgu. 
Olen tähele pannud, kui palju nad viskavad mitte vajavaid kalatükke ära, eriti lõhetükke, kus on söödavat osa päris palju... kalast hakkab kahju. 
Prantslased suppe väga ei söö, ülimalt harva püreesuppe, muidu saaks ülejääkidest ühe ülihea supi teha. Peast käis läbi mõte, ütleks neile, et ei viskaks neid ära ning teeks neile maitsva supi...kuid supi tegemine jääb vist ainult mõtteks, ma kardan, kuna on plaanis juba midagi muud teha.
Nägin silmanurgast, kuidas tehakse prantslastele omast soolast keeksi? Mulle meenutab taigen keeksitaigent, kuid meetod, kuidas seda teha on hoopis erinev. Mulle väga maitseb see ning seda süüakse soojalt. Taigna sisse lisatakse erinevaid koostisosasid. 
Restoranis tehakse kahte erinevat sorti, üks on praetud lõhe ning päikesekuivatatud tomatitega, teine on kitsejuustu ja ürtidega. 
Nihverdasin endale prantsuse keelse retsepti ning lasin ära tõlkida. Kindlasti plaanin seda oma menüüsse lisada, midagi hoopiski teistsugust.

Kitsejuustu nad panevad igale poole võimalikult palju ja minule on vaikselt kopa ette visanud, sellel on võõras ja spetsiifiline maitse.
Näiteks neile meeldib üpriski palju salatit süüa lõunaks, terve taldrik on salatit täis, siis natuke liha ning kitsejuust küpsetatuna saiaviilu peal, mida on siis mitu viilu.
Hetkel igatsen eestimaist kodust toitu, kurgi-tomati salatit, hakklihakastet, ükskõik millist suppi, muidu ma pole supi inimene eriti aga hetkel on isu küll... ja neid toite on veelgi, mida igatsen. 








 Nii öelda soolase keeksi taigen näeb lõpus selline välja.
Järgmisena tuleb paigutada vormidesse ja panna ahju küpsema, 180 C umbes 45-minutit.








Taaskord sai tehtud Pistacio parfeed.. ma võin seda vist lõpmatuseni süüa, kuna pistaatsiapähkel on üks mu lemmikutest. 
Panin segu vormidesse ning samal ajal pidevalt maitstes. :)







Tööpäeva keskpaigus saabus kööki väike laps, olen teda ennegi näinud ning ta on mind lapsele omaselt huviga jälginud, tal on nii mõnusalt suured pruunid silmad.
Ta on vist mind rohkem omaks võtnud, teretas mind kallistades ning naeratades. Hiljem, kui sõime lõunasööki, toppis mulle oma kauboikaabu pähe ja siis tuli kuskilt mingisugune mängupüstol.. rahulik lõunasöök enam nii rahulikult ei möödunud. 

Õhtul läksin linna äärde asuvasse kaubamajja uudistama. Sõitsin erinevate bussidega ja imekombel valele bussile ei sattunud kuigi hirm oli. 
Muidugi esimest korda bussiga sõites õnnestus kohtuda ka piletikontrolliga. 
Bussid on tähistatud tahvlitel erinevate värvidega ning samas on märgitud nende marsruudid ning koht, kus sa paikned. 


Kaubamaja juures algab muidu kiirtee ning mina olin teisel pool teed, et minna kaubamajja, läksin vist väheke vales peatuses maha. Mina mitte ühtegi ülekäigu rada ei näinud, mis viiks kaubamaja juurde.. siis ma seal vaatasin ja ootasin, et tekiks väike auk autoliikluses, et saaksin üle lipsata. Minu ebaõnneks oli tol hetkel tipptund ja mina nagu tola, ootasin teeääres. Oma kümme minutit hiljem üks autojuht sai aru, et ma soovin üle minna ja peatus. 




Silma jäid poes vanamoodsad elektripirnid ja lambid. Tundub, et siin on need vägagi moes, lausa joogiklaasid on elektripirnikujulised.
Kaubanduskeskus on ühekordne ning on üks suur koridor, kus kõik poed on järjest, minumeelest mõnus süsteem ning eksimisvõimalus on tunduvalt väiksem.
Saabusin hiljem kui ma plaanisin, seetõttu eriti palju avastada ei saanud kuna nagu mul kombeks käin kõik vahed üksipulgi läbi. 

Õhtul,kui olin minemas kööki, et midagi süüa teha, põrkasin kokku ühe Slovakkia noormehega, jutustasime ning kutsus linnapeale, dringile.
Läksime kesklinna, seltskonda lisandus ka Tairo. Ta on üks kolmest noormehest, kes tuli koos minuga praktikale. 
Muljetasime oma praktikast natuke, kuna me väga palju kokku ei puutu ning nüüd tekkis võimalus. Slovakkia poiss meie kõrval ainult noogutas ja naeratas, mitte midagi aru ei saanud. 
Hiljem lisandus üks noormees veel, kes tuli ka praktikale koos minu ja Tairoga.









Laupäeva hommik hakkas minisibulate tükeldamisega imepisikesteks tükkideks, sibulaid oli ikka omajagu. Hiljem tükeldasin porgandeid hautatud köögiviljade tarbeks.
Töö tehtud, läksin piiluma, mida Tony teeb. 
Ta valmistas paksemat hapukoore taolist segu ürtidega, mis läheb suitsulõhe kõrvale. 
Maitsesin ja siis ta loetles, mis maitseained seal kõik on. 
Üks maitseaine jäi mind painama, mis see oli. Hiljem maitsesin seda sõrmeotsaga, kurat.. see maitseaine võttis kohe silma nii märjaks, see oli mingi pipar. Ei tasu ikka võõraid maitseaineid väga suure entusiasmiga proovida.






Therry tegi eelnevalt pliidil valmis marinaadi, mille kallasime veisekarreedele, mis olid kilekottides, pärast lasime vaakumisse. 
Seistes pliidi juures, nägin kuidas nad teevad kastet, mis läheb veiseliharoogadele. Ülimalt maitsev kaste on neil, kahjuks päris algusest peale ei näinud, eks tuleb kasutada natuke fantaasiat kui hakkan ise seda tegema.






Nägin kokkadel paberilipikuid, mis juba tähendas seda, et täna õhtul on grupp tulemas.
Õhtul tagasi tööle tulles olid eelroa taldrikud juba valmis tehtud.
Mulle anti ülesanne teha valmis puuviljasalat. 







Ülimalt populaarne on prantslaste seas toore liha söömine, Boeuf a la tartar ehk meie rahvakeeles böff. 







Päev oli olnud tegus, koos Therryga serveerisin magustoite grupile ning aitasin tšekke teha. 
Kui aega oli, pesin nõusid. 

Õhtul olid kõik ülemeelikus tujus, ehk jalgpalli pärast, mis taaskord köögi huvi köitis.
Meeskokad hakkasid peenikese häälega omavahel naljatlema, minule tulid silme ette kohe Smurfid. Vahepeal lauldi ning tulid ka mõned tantsuliigutused. 
Omanik on üldse lahe sell, tema tantsib, lollitab ja laulab koguaeg. Köögis naljalt igav ei hakka. 
Oodates, millal õhtusööki saab, pakuti mulle lõõgastuseks veini.
Õhtusöök kestis paar tundi, jäin omaniku ja kahe klienditeenindajaga jutustama. Lõõgastusime veiniklaaside ääres, nautisime toitu ning muljetasime (nii palju, kui nad oskasid minu käest midagi küsida, vastasin ja kuulasin nende juttu).

Ühiselamusse jõudsin pool kaks öösel.