teisipäev, 21. märts 2017



On juba kuus päeva oldud La Roche- sur-Yon linnas, aeg on lausa lennanud nende lühikeste tööpäevade ja avastusretkede rütmis.
Nüüd on tööpäevad läbi ja on kaks vaba päeva. 

Hommikuti naudin tavaliselt pagariäri crossaint´e ja cappuccino kohvi. 
Ühe pagaripoe valik aknal ( proovisin üleval vasakul olevat kooki... ülimaitsev) .


Nagu tavaliselt, läksin linnapeale taas jalutama. Pühapäeval on peaaegu kõik kohad kinni, mõni üksik söögikoht on lahti ja mis on eriti naljakalt teistmoodi, toidupoed on ka kinni. 
Ega midagi muud, kui jalutasin erinevaid tänavaid pidi, pildistasin vaatamisväärusi, nautisin ilma, mis oli küll pilvine ja jahedam.


La Roche-Sur-Yon´s asuv teater Municipal












La Roche-Sur-Yon´i raudteejaam









Vahepeal saabusin tagasi ühiselamusse, mõeldes, et aitab tänaseks, kuid ei, keerasin otsa ümber ja seadsin sammud taaskord linna, ühinedes õpetajaga.




















Linnas kasvavad nartsissid kohati nagu umbrohi, võsaalused on samuti seda täis. 














Silmanurgast jäi silma üks armas pagariäri ning seadsime oma sammud sinna. Ostsime endale paar saiakest ning silma jäi saiariiul.
Eriti jäi silma süsimust sai, mida mina ei ole üheski teises pagaripoes näinud. Sain seda proovida ja ei ühtegi halba sõna. 




Peale pikka jalutuskäiku otsustasime teha lõpp-peatuse ühes söögikohas. Anti menüüd kätte ning hakkasime huviga lugema ja arutlema, mis asi, mis on. Klienditeenindaja inglise keelt ei rääkinud. 
Endale tellisin Robin Hoodi nimelise toidu, pärast selgus, et see on seenepasta. Lootsin nagu midagi põnevamat, liharohkemat. 
Toidukirjelduse alt mina pasta sõna ei näinud...
Magustoiduks tellisin American Dream magustoidu. 





Pühapäeval leppisime kokku õpetajaga, et esmaspäeval lähme üht teist linnaosa uudistama.
 Päeval, kui õpetajal olid tunnid koolis läbi saanud, seadsime sammud sinna suunda, kuhu tavaliselt suundun hommikuti autoga, et minna praktikale.
 Teades, et paar teeotsa on tekitanud minus kiusatust, et neid peab avastama minema. 







Pargid on mõnusalt rohelised







Esimest korda nägin elus kobrast ja seda siis kohas, kus seda kõige vähem oodata oskasin :).







Lille lõhn meenutas vaniljet







Meie nii arvatud väike jalutuskäik venis ligi 4-5 tunni pikkuseks ning üle 10 kilomeetri kõndisime ära. 
Õhtul peaks üpriski kiirelt ja magus uni tulema. 



Jalutuskäigu lõpetuseks avastasime sellised toredad sellid teeääres pesitsemas.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar